1. Tulevikušokk

Hakkasin hiljuti uuesti Charles Strossi “Accelerandot” läbi lugema. Raamatu peategelane on tehnoloogilise arengu äärealadel toimetav friik, kelle igapäevane reaalsus on elada pidevas tulevikušokis. Aga viimastel kuudel tunnen ennast Eestis nagu tagurpidi tulevikušokis. Loen artikleid ja kuulan podcaste, kus arutletakse selle üle, kas tehis-superintelligents saabub kahe või kolme aasta pärast, ja kas 5 aasta pärast on meie andmekeskused juba orbiidil ning inimkond on hakanud kuud lammutama, et Dysoni parve ehitada.

Samal ajal on Eesti avalik arutelu AI teemadel jäänud chatboti ajastusse kinni ja keerleb selle ümber, kas AI kasutamine muusikaloomes on eetiline või kuidagi “vale”, kuidas lapsed ChatGPT abil koolitükke teevad ja ise enam üldse ei mõtle, umbes nagu siis kui arvutimängud või telekas või veel varem raadio rikkus noorust.

Viimased 10 aastat vähemalt olen ma arvanud, et mina ära ei sure. Usun, et singulaarsus saabub minu eluajal, ja sealt edasi on võimalikud kõik variandid, millest ulmekirjanduses juttu olnud - inimmõistuse üleslaadimine pilve, robotkehad, inimese eluea pikendamine tuhandete aastate võrra jne. Täielik aju emulatsioon sai just hiljuti võimalikuks.

Julgus lahendusi disainida

See ongi minu tagurpidi tulevikušokk - tööriistad on olemas, et utoopia poole püüelda, aga meie vindume. Ma ei saa päris täpselt aru, miks meil ei jookse täna, praegu, igas ministeeriumis ööpäevaringselt kõige võimsamad tehisintellekti mudelid. Andke Eesti riigi eelarve, seaduste andmebaas ja ministeeriumite struktuur kõige uuema AI kätte ülesandega: ‘Leia 10% ebaefektiivsust ja dubleerimist.’ Aga ilmselt kardame me praegu rohkem enda ebaefektiivsuse paljastamise pärast kui AI “hallutsinatsioone”.

Miks ei lasta igat uut seaduseelnõud läbi võimsate keelemudelite, mis on läbi lugenud kogu ‘Riigi Teataja’? Kujutage ette süsteemi, kus AI analüüsib uut määrust ja ütleb kohe: ‘See punkt läheb vastuollu 2018. aasta keskkonnaseadusega ja tekitab kodanikele kolm uut mõttetut kohustust. Siin on optimeeritud, poole lühem versioon.’ See on lahendus, mis on meil sõrmede otsas olemas, aga me keeldume seda kasutamast.

30 päeva vs 30 sekundit

On vist tüüpiline, et riigiasutustel on vastamiseks / menetlemiseks aega 30 päeva. AI ajastul on see hullumeelselt ajale jalgu jäänud luksus. Mõtleme korraks tulevikusüsteemile: sa esitad avalduse ning AI vaatab selle sekunditega üle, ristkontrollides kõiki relevantseid seadusi ja andmebaase. Kui midagi on puudu või valesti, annab ta sulle kohe inimkeeles tagasisidet. Ja alles siis, kui kõik on õiges formaadis, linnukesed kirjas ja lisad juures, jõuab see ametnikuni, kelle töö on kõik üle vaadata ja kinnitada. Hommikul saadad, õhtuks on tehtud.

Hariduse uus operatsioonisüsteem

See sama julgus protsesse nullist uuesti disainida on meil puudu ka kõige olulisemas valdkonnas – hariduses.

Meie koolisüsteem on oma olemuselt 19. sajandi jäänuk. See on konstrueeritud ajastul, mil vabrikuid oli vaja täita distsiplineeritud ja ühesuguste oskustega töölistega. Ja täpselt nii see ka toimib - 30 last ühes klassis, üks alatasustatud ja ülekoormatud õpetaja tahvli ees ning monotoonne õppekava, mis proovib kõikvõimalikke talente ühte standardkasti suruda. On ebaõiglane loota, et see süsteem kedagi maksimaalselt inspireerib.

Kui me räägime täna haridusest, siis arutelud piirduvad enamasti sellega, kas tagasiside peaks olema numbriline või sõnaline. Need on kosmeetilised detailid. See on nagu küsimus, mis värvi peaks olema aurumasina korsten ajal, mil sisepõlemismootor on juba leiutatud.

Kõige suurem probleem tänases koolis on see, et õpetaja ei saa olla korraga 30 lapse isiklik mentor. AI saab. Personaalselt timmitud AI tunneb riiklikku õppekava läbi ja lõhki, aga mis veelgi olulisem – ta teab täpselt konkreetse lapse tempot, huvisid, tugevusi ja nõrkusi. Ta suudab kohandada igat õppetundi reaalajas. Kui lapsel on vaja matemaatika mõistmiseks näiteid Minecrafti maailmast, siis AI loob need näited.

Alpha kool on suutnud õppimise korraldada nii, et formaalne õppetöö ei pea kestma kauem kui 2 tundi päevas. Ülejäänud aeg on pühendatud sellele, mida praegu üldse ei prioritiseerita: sotsiaalsed oskused, koostöö, empaatia ja konfliktide lahendamine. Mäng ja loovus, ideed ja ettevõtlus.

Kuna AI võtab enda kanda selle 2-tunnise formaalse ja kognitiivselt raske töö, vabaneb õpetaja lõpuks ometi rollist, kus ta peab olema kõnelev entsüklopeedia. AI annab talle aega ja ruumi päriselt lastega tegeleda. Temast saab mentor, motivaator ja moderaator. Tema töö on märgata lapse emotsionaalset seisundit, suunata grupitööd ja olla talle teejuhiks suurte küsimuste juures.

Eesti on alati uhkustanud oma PISA tulemustega, aga selleks, et oma eelist hoida, ei saa me enam õpetada “keskmist” Eesti õpilast, vaid peame alustama iga üksiku lapse potentsiaali maksimeerimisest.

Kokkuvõtteks

Aga mis on kogu selle teema juures kõige absurdsem? See ei maksa peaaegu mitte midagi. Me oleme harjunud, et suured riiklikud IT-arendused neelavad kümneid miljoneid eurosid. Kuid maailma kõige võimsama tehisintellekti kuutasu on suurusjärgus paarkümmend kuni paarsada eurot. See ei nõua aastatepikkust hanget, vaid lihtsalt julgust katsetada.

Samuti peaks riigil olema piisavalt ressurssi, et osta paar serverikapitäit riistvara ja jooksutada võimsaid, avatud lähtekoodiga mudeleid lokaalselt, suletud võrgus ja turvaliselt ministeeriumi keldris. Ükski rida tundlikke andmeid ei pea kordagi pilve ega Ameerika korporatsioonide serveritesse minema. Privaatsuse taha pugemine on täna pelgalt mugav ettekääne.

Eesti – riik, mis kunagi sai uhkustada oma e-edulooga – on praegu ohtlikult maha magamas tehnoloogia järgmist ja suurimat hüpet. Me ei saa lubada endale luksust muutuda maailma kõige paremini digitaliseeritud 20. sajandi muuseumiks. On aeg chatboti-ajastust edasi liikuda.