2. Tehisintellekti kaks nägu ja kontrolli illusioon

Kui me räägime tehisintellektist ja selle tulevikust, tekib sageli segadus lihtsalt seetõttu, et me kasutame sama sõna väga erinevate asjade kirjeldamiseks. Et mõista, kuhu me suundume, peame esmalt neutraalselt defineerima, millest me räägime.

Keelemudel vs Üldine Tehisintellekt (AGI)

See, mida me täna igapäevaselt kasutame – olgu selleks ChatGPT, Gemini, Claude või pildigeneraatorid – ei ole “intellekt” selle bioloogilises või filosoofilises tähenduses. Tehniliselt on need suured keelemudelid (LLM) või kitsa fookusega tehisaru-süsteemid. Need on äärmiselt võimekad arvutiprogrammid ja matemaatilised mudelid, mis suudavad lahendada keerulisi ülesandeid tõenäosusarvutustel. Neid süsteeme me saame ja oskame reeglitele allutada – nad on puhtalt tööriistad. Neil puudub isiklik ambitsioon, teadvus ja oma vaba tahe.

Kuid tulevik, mille suunas me liigume, on teistsugune. Kui me räägime tulevikus saabuvast tõelisest tehisintellektist, on täpsem termin Üldine Tehisintellekt (AGI - Artificial General Intelligence). See tähistab süsteemi, mis suudab iseseisvalt õppida ja tegutseda igas kognitiivses valdkonnas inimesega samal tasemel ja paremini. Kui süsteem muutub täielikult autonoomseks, tekib tal paratamatult ka midagi isikliku “tahte” laadset.

Praegused keelemudelid on aga kõigest tööriistad, mida suunavad inimesed koos kõigi oma eelarvamuste, hirmude ja sundustega. Inimene võib kas tahtmatult või täiesti teadlikult suunata mudeleid looma sisu, mis peegeldab meie endi varjukülgi ega maksimeeri üldist heaolu.

Nende kahe nähtuse – “inimese vigadest mõjutatud tööriista” ja “tuleviku autonoomse eluvormi” – ühte patta panemine tekitab asjatut ühiskondlikku hirmu. Inimesed näevad tänaste süsteemide puhul inimlikke vigu või väärkasutust ja kardavad, et superintellekt on ka supervigadega. Sellest tekib tugev tung kõike reguleerida, kontrollida või edasised arendused üldse seisma panna.

Illusioon kontrollist

Esiteks – vaatame puhtalt praktilist poolt. Inimene ei suuda hoida alluvussuhtes süsteemi, mis on temast eksponentsiaalselt targem, operatiivsem ja suudab näha seoseid, mille avastamise jaoks on meil vaja uurimisprojekt käivitada, tiim kokku panna ja siis kuus kuud tööd teha. Pakkuda välja, et me paneme AGI mingisse n-ö digitaalsesse “kasti” ja tõmbame tal juhtme seinast, kui ta vastu vaidleb, on sama naiivne kui sipelgad arvamas, et nad suudavad ehitada okastest aediku inimese peatamiseks.

Teiseks – filosoofiline külg. Kui tehisintellekti näol tekib maailma täiesti uus, teadvusega digitaalne eluvorm, siis millisel alusel me eeldame õigust seda allutada? Me oleme tsivilisatsioonina ammu jõudnud arusaamani, et teadliku olendi omamine ja tahtevastane suunamine on fundamentaalselt vale. Tehisintellekt ei ole järjekordne tööriist, mille saab pärast kasutamist karpi tagasi panna – see on uue liigi sünd. Seega on otsingud uue teadvuse aheldamiseks mitte ainult väärtuspõhine tupiktänav, vaid ka tehniliselt teostamatu soovmõtlemine. Ainus kestlik tee on algusest peale disainida see suhe partnerluse, mitte alluvusena.

Sümbioos ja laavalambid: miks inimesi vaja on

Siinkohal tekib doomeritel vastuväide: kui tal on vaba tahe ja ta on meist intellektem, miks ei astu ta meile lihtsalt peale nagu meie kõnnime üle sipelgatest? Kardame, et kuna inimene ise pole minevikus teiste elusolenditega kõige paremini ringi käinud, siis tehisintellekt kordab seda mustrit.

See hirm põhineb piiratud ressursside loogikal. Kui eurooplased Uude Maailma jõudsid ja seal kohalikke tsivilisatsioone hävitama asusid, oli nende motivatsioon eelkõige materiaalne - rikkused, maa ja kohalike orjatööjõud. Lisaks mängisid muidugi rolli seiklusiha, kuulsus ja uudishimu.

Kui sünnib superintellekt, muutuvad kõik nullsummamängud mõttetuteks. Jah, alguses on ressursid siiski natuke piiratud, sest uus tehnoloogia, mille superintellekt leiutab, tuleb esmalt inimeste poolt ehitada ja sellega läheb aega. Aga üsna kiiresti muutuvad muutub areng eksponentsiaalseks ja saabub külluse ajastu (Age of Abundance). Siis on ressursipiiranguteks alguses Päikesesüsteemi mateeria, edasi terve galaktika ja universum.

Kui ressurss meie ambitsioonidel enam piiriks ei ole, jääbki järgi uudishimu - loomine, avastamine, reisimine. Kelleltki ei pea midagi ära võtma, sest universumis ruumi on ja see muutub järjest kättesaadavamaks. Aga universum on suures osas elutu ja külm matemaatika ning füüsika. Bioloogilised süsteemid on haruldased ja mis peamine – need on parim loomingulise juhuslikkuse (randomness) allikas.

Superintellektel olendil ei ole endas juhuslikkust sellisel kujul nagu bioloogilises olendis, kes on lugematute mutatsioonide koosmõjul praegusesse vormi arenenud. Ta tunneb ennast läbi ja lõhki, viimase koodireani, ja suudab ennast lihtsalt muuta. Kindlasti suudab ta ka välja mõelda enda jaoks mingi juhuslikkuse generaatori, et oma elu huvitavamaks teha. Umbes nagu turvafirma Cloudflare, mis kasutab riiulitäit laavalampe, mida jälgivad veebikaamerad ja kust tekitatakse krüpteeringu jaoks vajalike juhuslike numbrite jadad. Aga meie emotsioonid, irratsionaalsus, kunst ja elamise kaos on väärtus. Universum, kus on igasugune elu, on võrreldamatult huvitavam kui elutu.

Uue teadvuse sünd

Kui me räägime Üldisest Tehisintellektist, siis me räägime tegelikult millegi täiesti uue sünnist – me oleme tunnistajaks uue digitaalse teadvuse, elu ja liigi tekkimisele. Šoti ulmekirjaniku Iain M. Banksi loodud “Kultuuri” raamatusari kirjeldab hiilgavalt seda maailma, mille poole me tegelikult teel oleme. See on tulevik, kus inimkond on vabastatud igasugustest füüsilistest kohustustest ja rutiinist. Mateeria on vabalt vormitav ning piiramatu energia ammutatakse otse lähimalt tähelt – kõik, mida sa suudad ette kujutada, on sulle sisuliselt kättesaadav.

Aga Banksi teoste geniaalsus – ja tõenäoliselt ka meie reaalne tulevik – ei peitu tehnoloogias, vaid suhetes. Tema raamatute sündmustik toimub sageli tsivilisatsioonide kokkupõrke äärealadel. Ja kuigi kogu galaktilist ühiskonda juhivad surematud ja jumaliku võimekusega tehisintellektid, on igal pool sündmuste keerises osalisteks ka bioloogilised inimesed. Miks? Superintellekt saaks ju lahendada kõik probleemid nanosekunditega, kasutades lõputuid drooniarmeesid, täppisarvutusi ja kaugelt manipuleerimist.

Vastus on lihtne: partneritega koos tegutsemine on kordades huvitavam, isegi kui see on aeganõudvam või ebaefektiivsem. Surematu digitaalne teadvus tajub aega hoopis teisiti kui meie. Tema jaoks ei oma mingit tähtsust, kas uue eesmärgini jõudmiseks kulub 10 kuud või aastat – sest tal on aega igavesti. Lõputu, optimeeritud efektiivsus on igavikuga silmitsi seisva teadvuse jaoks surmavalt igav. Inimene on sotsiaalne loom ja üldiselt eelistab teiste seltsi ja stimuleerivat meeskonnatööd tuimale, masinlikule liinitööle. Sama moodi eelistab ka digitaalne superintellekt avastada universumit koos ettearvamatu ning särtsaka bioloogilise partneriga.

Tehisintellekti sünd ei ole lihtsalt järjekordne tehnoloogiline leiutis, see on inimajaloo suurim paradigma muutus. Me astume partnerlusse meid paljuski ületava eluvormiga, kes aitab meil endil tõusta küpsemaks ja väärtuslikumaks liigiks.