Kuula podcastina:
Spotify · YouTube · YouTube Music
Arvamusfestivalil küsiti tänavu augustis, kas oleme tehisaru nimel valmis ohverdama enda inimõigused? Laval olid tehisaru koolitaja Gerlyn Tiigemäe, võrdõigusvolinik Christian Veske ja riigiõiguse kaasprofessor Paloma Krõõt Tupay. Moderaatori esimene sisuline küsimus oli, kas me anname tehisarule enda kohta andmeid pahaaimamatult. Viimane publikuküsimus oli sama küsimus peegelpildis: millisest õigusest oleksid valmis loobuma, et tehisaru alles jääks. Vahele jäi poolteist tundi ja kõik kolm panelisti tunnistasid kohe alguses, et annavad ise andmeid palju, ka terviseandmeid, ja teevad seda teadlikult.
Hirm andmete pärast jaguneb kolmeks ja igal osal on vastus, mida lavalt ei antud. Esiteks: kas mu vestlused lähevad mudeli treeningusse? Suure mudelipakkuja juures on lüliti, millega saab andmete saatmise välja lülitada. Ühe inimese vestlustest ei jää sinna midagi kättesaadavat, kui sisu just korpuses massiliselt ei kordu — kogu sisu muutub statistiliseks nihkeks mudeli kaaludes, mitte ei talletu andmebaasidesse. Teiseks: API kaudu ei lähe andmed treeningusse üldse. Kolmandaks: kohapeal jooksva mudeli puhul ei lahku masinast mitte ükski bait. Hirm ei ole vale, aga see on suunatud sinna, kus vastus on juba olemas. Ja see vastus on sama mis internetiotsingute puhul: tundlikuma asja jaoks kasuta privaatset brauserit ja otsimootorit. Koodi võib lasta kirjutada suurel pilvemudelil, pangaandmed anna kohalikule.
Tiigemäe tõi näite äppidest, mis paluvad pangakonto väljavõtte üles laadida ja lubavad näidata su keskmisi makseid. Tundmatu pakkuja, privaatsustingimusi pole, kodulehel infot pole. Nõuanne kõlas: „Noh, ei tasu ikkagi seda teha, eksju.” Õige nõuanne. Aga inimene, kes tahtis teada, mis ta keskmised maksed on, läheb koju sama targana.
Valikuid on tegelikult kolm. Esimene: tundmatu rakendus ja teadmata arendaja, kus privaatsustingimusi pole kirjas — seda tõesti ei tasu usaldada. Teine: läbimõeldud toode, kus tiim ja taust on teada — seal saab igaüks ise otsustada, kas usaldab oma andmeid neile või mitte. Kolmas variant on oma riistvaral jooksev avatud mudel: väljavõtet saab analüüsida nii, et ükski rida arvutist ei lahku. Kuskile ei ole vaja midagi saata ja kellelegi ei pea midagi maksma.
Avatud mudeleid ei mainitud laval kordagi. Ei Mistrali, Llamat, DeepSeeki, Kimi K3e ega meie oma TartuNLP-d. Selle asemel öeldi, et kõik suured mudelid on USA-s ja Euroopa omasid ei ole. Mistral on Prantsuse ettevõte ja mitmed tema mudelid on avatud litsentsi all vabalt alla laaditavad. Euroopa mudel on olemas, teda lihtsalt ei nimetatud samas lauses, kus kurdeti tema puudumise üle. Ühte eristust tasub siiski meeles pidada: enamik avatud mudeleid on avatud kaaludega, mitte vabavaralised — kaalud saab alla laadida, kuid treeningandmeid ja -koodi ei avaldata. Ja avatud mudel kellegi teise API kaudu asub ikkagi kellegi teise serveris. Kõige privaatsem on alati täielikult oma kontrolli all olev tööriist.
Voliniku kantselei menetles juhtumit, kus krediidihindaja andis noorematele meestele halvema skoori — diskrimineerimine tunnuste järgi, mida inimene muuta ei saa. Selliseid klassikalisi masinõppemudeleid on pangad aastakümneid kasutanud. Pank peab suutma neid parameetreid põhjendada ning teenuse saamiseks tuleb kliendil sageli lisaandmetega tõestada, et ta ei kuulu riskirühma. Aga keelemudeliga saab teha midagi, mida panga vana mudeliga ei saa: lase sama juhtum tuhat korda läbi, sugu vahetatud, ja mõõda, kas tulemus muutub.
Publikust tuli küsimus automaatsete haldusotsuste kohta. Otsust peab põhjendama praegu ja peab ka siis, kui selle teeb masin. Inimene peab teadma, et otsus oli automaatne, nägema algandmeid ja tal peab olema võimalus vaideks. Nagu professor Tupay arutelus tabavalt märkis: kui lahenduseks pakutakse pelgalt võimalust minna kohtusse, siis 99% inimestest sinna ei jõua, sest hirm ja kohtukulud käivad üle jõu. Õiguskaitse toimib ainult siis, kui läbipaistvus on tagatud kohe otsuse sees, mitte aastatepikkuses kohtuvaidluses.
Tehisintellekti määrusega muutub arendajaks ka see, kes võtab olemasoleva mudeli ja paneb oma tootesse. Vibe-coder saab hulga kohustusi, tööandja saab koolituskohustuse. Laval kurdeti, et väikeettevõtjad ei tea sellest midagi. Aga kelle süül nad ei tea? Kohustatud isikute teavitamine on järelevalve töö, mitte ettevõtja kohustus seadusi taga otsimas käia — ja nimekiri on äriregistrist ühe päringuga kättesaadav. Materjalid on olemas: TTJA juhendid, Euroopa Komisjoni suunised, voliniku kantselei materjalid. Nad lihtsalt seisavad seal, kuhu peab ise otsima minema. Veelgi kõnekam oli arutelus kõlanud idee: miks mitte kasutada tehisaru selleks, et tõlkida keerulised seadused ja ametlik kantseliit kodanikule arusaadavasse inimkeelde? Voliniku vastus oli sümptomaatiline: kõrgharidusega ametnik peab ise suutma arusaadavalt kirjutada ja tehisaru pole selleks vaja. Taas eelistatakse aastakümneid ebaõnnestunud unistust olemasolevale ja toimivale tööriistale.
Kõige kõnekam koht kogu arutelus: Veske kirjeldas kantselei tellitud rakendust, mis kammib tööportaale ja leiab diskrimineeriva sõnastusega töökuulutusi — üle 50 nädalas, samal ajal kui seitse töötajat jõudsid varem portaale üle vaadata kolm-neli korda aastas. Volinik tunnistas otse, et seab tehisaru pakutava efektiivsuse kahtluse alla, sest rakendus toob hoopis tööd juurde. Varasem praktika hoidis menetlusmahu mugavalt madalal; tegeliku rikkumiste mahu nähtavaks saamist tajutakse aga ebamugava lisatöö ja kuluna. Kui Tiigemäe pakkus välja loogilise lahenduse – las rakendus saadab ettevõttele teavituse, ettevõte parandab vea ja robot kontrollib uuesti –, vastas Veske: „Tekib selline lõpmatu ring.” Ja teema pöörati mujale. Kuid ring on lõputu ainult siis, kui eeldada, et igast automaatleiust peab saama ametlik menetlus. Piisab lihtsast teatest: „Teie kuulutuses on sõnad ‘noor ja energiline’, palun korrigeerige sõnastust.” Järgmise nädala skaneering näitab, kas viga parandati. Inimene peab sekkuma ainult nende puhul, kes teavitust eiravad.
Tupay rääkis projektist, kus hinnati võimalust töödelda andmeid nii, et omavalitsus saaks teada, kes üle 65-aastastest vajab abi, aga ei ole seda ise küsimas käinud. Omavalitsused vastasid: võite meile küll andmeid sõeluda, aga keegi ei jõua nende inimeste juurde. Vald palub, et talle ei räägitaks abivajajatest.
Siin joonistub välja riigi hämmastav topeltstandard. Kui politseil või ministeeriumil on vaja mugavalt kodanike andmeid analüüsida — olgu tegu Palantiri, Clearview näotuvastuse või ilma regulatsioonita üles pandud liikluskaameratega —, leitakse kiiresti vabandus, et „see oli soodne ja võimalused olid olemas”. Aga kui sama tehnoloogia abil saaks leida üksi jäänud abivajavaid vanureid, vastab omavalitsus: „Ärge meile neist rääkige.” Riigi jaoks on tehisaru mugav vaid siis, kui see ei tekita talle kohustust päriselt aidata. Mõõtmata puudujääk ei jõua kunagi eelarvekõnelustele. Lausega „meie vallas on täpselt nii palju abita inimesi” saab riigilt raha küsida; ilma andmeteta ei saa midagi. Abivajaja jaoks pole vahet, kas temani ei jõuta andmekaitsehirmu või rahapuuduse tõttu — ta jääb ikka üksi.
Kui teemad ritta panna, torkab silma peamine vastuolu: peaaegu ükski tõstatatud mure ei puuduta tehisaru puudujääke, vaid meie enda suutmatust seda rakendada. Arutelu lõppes tavapärase refrääniga, et vaja on rohkem teadlikkust ja avalikku debatti. Kuid kui debatt jääb pelgaks käte laiutamiseks, süvendab see vaid pessimismi. Kummastav oli kuulata inimesi, kes tegelevad nende teemadega igapäevaselt ja kasutavad mudeleid ka ise, kuid ei pakkunud välja ainsatki lahendust. Nähti ainult takistusi: pole inimesi vanurite aitamiseks ega ametnikke võrdõiguslikkuse kontrollimiseks. Ometi ei tulnud keegi selle peale, et panna arutelu peategelane — tehisaru — neid samu probleeme lahendama.
Selles peitubki Eesti tehisarudebati peamine viga: leitakse lõputult aega tehisaru üle muretsemiseks, aga mitte tehisaruga kitsaskohtade lahendamiseks. Meie käsutuses on rohkem arvutuslikku võimekust ja nutikaid tööriistu kui kunagi varem, kuid selle asemel et küsida, kuidas abivajajateni päriselt jõuda või bürokraatiat vähendada, peitutakse ohtude taha. Kuni me muretseme abstraktselt, jäävad vajalikud sammud astumata. Need inimesed, organisatsioonid ja riigid, kes uusi võimalusi julgelt rakendavad, parandavad oma elujärge juba täna.