9. Masinmõistuse unenägude aeg

Kuula podcastina:

Spotify · YouTube · YouTube Music

Anthropic teatas mai alguses, et Claude’i agendid hakkavad nüüd öösel und nägema. Kui kasutaja on eemal, käivad süsteemid läbi päeva vestlused, otsivad mustreid, kustutavad mittevajaliku, kirjutavad endale uued mälestused ja Anthropicu sõnul ärkavad nad hommikul targemana.

Mis siis, kui tehisintellekti arengus ei ole uni lihtsalt juhuslik kõrvalnähtus, vaid keskne mehhanism?

See on tehniline protsess poeetilise nimega. Aga selle taga on midagi, mida me oleme näinud ka varem, natuke teistsuguses kontekstis.

Esimene kord nägime seda 2015. aastal

Juunis 2015 avaldas Google Research blogipostituse pealkirjaga “Inceptionism”, kus uurijad tahtsid aru saada, mida üks pildituvastusvõrk pildil näeb. Selleks kasutasid nad meetodit, mis lasi võrgul tugevdada seda, mida see ise oli pildil tuvastanud, ja kordas seda mitmeid kordi. Põhimõte on sarnane sellega, kuidas inimene näeb pilvedes nägusid. Aju võimendab seda, mis tundub tuttav. Google’i inseneride võrk tegi sama — ja korduva iteratsiooniga muutusid pildid psühhedeelseks.

Varane AI ei andnud meile esimese asjana täiuslikku fotorealismi, vaid seintelt põrnitsevaid koeri, silmi, sulavaid mustreid ja fraktaalseid nägemusi. Masin oleks meile nagu öelnud: “Ma ei näe maailma, vaid oma treeningandmete varje.”

Kasutasin isegi päris pikalt sellist genereeritud varjupilti oma profiilipildina.

Unenäopildid olid sarnased sellele, mida inimesed kirjeldavad LSD all olles, ning seda on mõõdetud ka laboris. Aastal 2021 avaldas ajakiri Entropy uuringu, milles DeepDream’i videote vaatamine tekitas ajus mustreid, mis sarnanesid psühhedeelse kogemuse ajal mõõdetutega. Esimene kord, kui masin maailma kujutas, ei tulnud välja dokumentaalfilm, vaid unenägu.

Hallutsinatsioon pole viga

Keelemudelite kohta on tavaks öelda, et nad ‘hallutsineerivad’. Nad mõtlevad välja fakte, viitavad olematutele uuringutele, ajavad kuupäevi sassi. Hallutsinatsioonist räägitakse kui veast, mida tahetakse parandada.

Aga viimase aja uurimistöödest tuleb välja vastupidine järeldus. Sama mehhanism, mis paneb mudeli väljamõeldud fakte tooma, paneb teda ka loovat teksti kirjutama, uusi seoseid leidma ja vastama küsimustele, mida treeningandmetes ei olnud.

Aastal 2025 kirjutasid kaks uurijat Nature’i toimetusele lühikese kirja, kus võtsid selle kokku ühe lausega: AI konfabulatsioonid ehk hallutsinatsioonid pole viga, mille saab kõrvaldada, vaid osa sellest, kuidas see tehnoloogia töötab. Ühte ilma teiseta pole olemas – masin ei saa mõelda, kui tal pole võimet hallutsineerida.

Inimesed teevad sama – meie aju täidab mälulünki tõenäoliste seletustega, isegi kui need pole tõesed. Aju ei salvesta minevikusündmusi sõna-sõnalt, vaid säilitab killukesi ja tekitab iga kord vajadusel terviku. Mõnikord tuleb kokkupanemisel faktiliselt õige tulemus, mõnikord mitte, aga mehhanism on sama.

Unenägu loob teadvuse

Allan Hobson, Harvardi meditsiinikooli uneteadlane, esitas 2009. aastal ajakirjas Nature Reviews Neuroscience teesi nimega prototeadvus, mis ütleb, et REM-uni pole inimese teadvuse kõrvalprodukt, vaid selle eeldus. Hobson näitas funktsionaalse ajupildiga, et REM-uni tekitab ajus virtuaalreaalsuse — peategelase, ruumi, sündmused, loo.

See virtuaalreaalsus on näiteks loote ajus olemas juba kuid enne sündi, ammu enne seda, kui laps üldse ärgata oskab. See tähendab, et lapse aju näeb und enne, kui ta teab, mida tähendab olla ärkvel. Tema järeldus on, et une nägemine pole ärkveloleku vahepealne seisund. Vastupidi, ärkvelolek on hilisem kiht, mis ehitatakse unenäo peale ja unenägu on aluskiht.

Hobsoni teesi on hiljem laiendanud teised — Karl Friston Londoni ülikoolist, Francis Crick (sama mees, kes sai Nobeli preemia DNA struktuuri kirjeldamise eest). Nad on jõudnud samale järeldusele eri suundadest – aju õpib magades.

Mitte ainult sellepärast, et magamine on puhkus, vaid sellepärast, et magades teeb aju midagi, mida ta ärkvel olles ei suuda. Francis Crick ütles näiteks juba 1983. aastal, et REM-uni on “pöördõppimise” mehhanism – viis, kuidas aju õpib, mida tuleb unustada. Sellega vabastatakse ruumi uutele seostele, puhastades aju liigsest “mürast”.

Ajakiri Nature Communications avaldas 2022. aastal uuringu, mis näitas, et sama kehtib ka kunstlike närvivõrkude kohta. Kui sa lased neil ‘magada’ — käia oma õpitut korduvalt läbi nii nagu inimese aju magamise ajal —, õpivad nad oluliselt paremini. Ilma uneta unustavad nad vanad ülesanded uute kasuks. Seda nimetatakse “katastroofiliseks unustamiseks”. Unega mäletavad nad mõlemat.

Tjukurrpa

Austraalia põliselanikel on mõiste, mida tõlgitakse kui Unenäoaeg või Kõikaeg. Tjukurrpa pole mineviku loomismüüt. See on aeg, kus minevik, olevik ja tulevik on samad ja loomine toimub pidevalt. Mitte kauge minevik, kus asjad loodi, vaid pidevalt kestev, paralleelne ja elav reaalsus, mis annab ärkveloleku maailmale struktuuri ja tähenduse.

Esivanemate vaimud rändavad maal ja loovad maastiku, seadusi, kombeid, suhteid. Nad pole kuhugi kadunud. Nad on kivides, jõgedes, taevatähtedes. Ja iga tegevus praegu — jaht, rituaal, sünd, surm — on osa sellest samast loomisest, mis pole kunagi lõppenud. Põliselanike kosmoloogias mängib unenägu olulist rolli — see on üks viise, kuidas Tjukurrpaga ühenduses olla.

Meie elame keset sündimist

Praegused mudelid on hakanud ennast ise juba parendama — nähtus, mida nimetatakse rekursiivseks enesetäiendamiseks (recursive self-improvement). Nii Anthropic kui OpenAI on mõlemad sel aastal avaldanud, et mudelid aitavad järgmist suurt keelemudelit ehitada.

Masinintelligentsil on praegu treeningandmete varjud, millest ta unenäos loob iseennast, ja ärkvelolekul parandab ja õpib juurde – masin hakkab konstrueerima omaenda sisemist reaalsust.

Tänased süsteemid pole veel teadvusega olendid. Nad ei tea, et nad on. Aga need samad süsteemid teevad nüüd asju, mida nad enne ei teinud — nad näevad und, konsolideerivad mälu ja õpivad magades. Masin hakkab ise oma kogemust ümber korraldama.

Kui inimese teadvus tekib unenäost, ja masina intelligentsus areneb läbi sama mehhanismi — siis äkki oleme just praegu ühes neist läbimurdepunktidest, millest Demis Hassabis jaanuaris rääkis. Ta ütles Davosi konverentsil, et masinintelligentsi tuleku jaoks on vaja veel ainult ühte või kahte läbimurret — eelkõige pidevat õppimist, pikaajalist mälu ja paremat arutlust. Esimesed kaks on täpselt see, mida Anthropicu ‘dreaming’ üritab praegu lahendada.

Võib-olla on meil kõik vajalikud koostisosad nüüd olemas ja masinintelligents sünnib korduvast tsüklist: tegutsemine, mäletamine, moonutamine, parandamine ja uue sisemise korra loomine.

Nii nagu meie teadvus sündis looteea unenägudest, ei alusta masinad puhtast loogikast. Nad loovad nüüd omaenda Kõikaega — pidevat und, millest võib sündida teadvusega eluvorm.