Eesti Reddit läks hiljuti kihama ühe lasteraamatu pärast, mis on äratuntavalt ChatGPT stiilis, ja ilmselt on kasutatud mingit eriti vana mudelit, mis teeb selliseid vigu, mida tippmudelid enam ammu ei tee. Kommentaarides kordusid sõnad “AI slop”. Kuid see termin veeretab süü valesse kohta. Mudel genereeris pildid; raamatu pani kokku, hinnastas ja trükki saatis ikkagi inimene.
Autor on väga palju raamatuid välja andnud, aga seekord läks trükki kehvasti toimetatud piltidega raamat ja sai külge inetu sildi. Oleks ta toimetamata ja mustandtekstidega raamatu välja andnud, oleks seda lihtsalt halvasti kirjutatud raamatuks peetud. Nüüd on justkui tegu mingi hoopis teise kategooriaga.
Trükipress ei kirjutanud pamflette
Iga kord, kui loomine on järsult odavnenud, on sodi hulk kasvanud. Trükipress ujutas Euroopa üle pamflettide, imerohtude reklaamide ja laimukirjadega. Trükipressi-slopist ei rääkinud keegi — süüdi olid kirjamehed ja kirjastajad, kes jahtisid kiiret kasumit.
Esimeste arvutite ajastust jäi kõnepruuki GIGO: garbage in, garbage out. Vigase bilansi eest ei vastutanud kunagi kalkulaator, vaid ikka kasutaja.
AI vigade näiteid ma siia ritta ei lao, igaühel on oma lemmiknäide ja nende kõigi lugu lõpeb samamoodi: keegi saatis tulemuse kontrollimata teele ja pärast oli piinlik, või midagi veel hullemat.
Kõigepealt vilkusid neoonkirjad
Iga uus loomevahend toob esmalt kaasa maitsetuse laine. GeoCitiesi ajastu koduleht oli täis vilkuvaid neoonkirju, tekst oli poole tosina erineva kirjatüübiga ja taustal liikusid animeeritud GIF-id. Ja muidugi läks käima ka automaatne taustamuusika. Photoshopi ajastul lisati lens flare ja drop shadow igale teisele kujundusele. Ning PowerPointi saavutustest on tehtud eraldi halbade kujunduste galeriisid.
Varane YouTube oli täis madalakvaliteedilisi monteerimata veebikaameraklippe ja kriitikud nimetasid seda digiprügimäeks. Sellest prügimäest kasvas välja tänane sõltumatu meedia. Klikivabrikud tootsid odava inimtööga click-bait pealkirju, mille taga mingit sisulist artiklit polnudki. Sodi oskasid inimesed ka enne AI-d toota.
Muster on igal pool sama: kõigepealt proovivad kõik kõike, siis hakkavad vigu nägema, siis muutuvad hoolsamaks. Muidugi muutuvad ka mudelid järjest paremaks, aga tundub, et peavoolus on AI tekst ja pildid praegu oma neoonkirjade faasis.
Raha pidi ise tulema
Miks kontrollimata kraam üldse müüki jõuab? Kas on tegemist laiskuse või liigse usaldusega generatiivtööriistade vastu, või on selle taga vana unistus passiivsest tulust: automatiseeri ära ja raha hakkab ise tulema? Inimestele reklaamitakse tooteid, mis lubavad hetkega valmis teha raamatu, mille võib kohe Amazoni müüki paisata. Sama valem müüb kursusi, uudissaite ja lasteaiaõpetajatele mõeldud töölehti, mis kubisevad AI praagist. Aga selle kõige taga on ikkagi inimene, kes pole tööd kontrollinud, vaid otsustas toimetamise pealt aega, raha või mõlemat kokku hoida. Toimetamine on odavaim koht, kust kokku hoida, ja kus see kohe välja paistab.
Kaks katset kolmest jääb pooleli
Aga vaatame nüüd sama loo paremat poolt. Suur osa tänasest toorest kraamist on õppimine, mitte äri, isegi kui mõned üritavad seda materjali kohe maha müüa. Kümned tuhanded inimesed katsetavad tööriista, mida nad alles tundma õpivad.
Kui esimene genereeritud vastus oli hea, siis järgmisi enam nii hoolega ei loetud. See on algaja viga, mille elu ise paika loksutab. Usaldus kalibreerub kogemusega. Kui oled korra läbilugemata teksti või rakenduse avaldanud ja pead piinlikkust tundes parandama minema, oled järgmine kord hoolsam.
Alustamine on nüüd peaaegu tasuta. Raskeim samm on alati olnud tühjast lehest alustamine; nüüd annab AI paari minutiga toore versiooni, mille kallal tööd alustada. Kirjutaja paneb nädalavahetusega püsti veebilehe, arendaja kirjutab ise turundusteksti, raamatupidaja teeb lauamängu prototüübi. Enamik katseid jääbki logisema või pooleli. Kuid see ongi katsetamise hind — kui ideid on palju, saab ebahuvitavaks muutunud projekti pooleli jätta ja midagi ägedamat ette võtta.
Piir jookseb sealt, kus katse muutub kaubaks. Oma sahtlisse genereeri, mida tahad. Kui küsid teistelt raha või tähelepanu, oled kirjastaja ja kannad kirjastaja vastutust. Mida teadlikumaks saavad lugejad, seda kiiremini õpitakse AI-praaki ignoreerima — ja seda enam hakkab hoolikas sisuloome taas hinda minema.