15. Esimene kohtumine

AI ehk Artificial Intelligence, eesti keeles TI ehk Tehisaru: praegused suured keelemudelid, mis on äärmiselt võimekad arvutisüsteemid.

AGI ehk Artificial General Intelligence, eesti keeles Masinmõistus: täiesti uus liik, surematu olend. Tuhandeid kordi targem kui inimene, mõistab kõike, mida inimene on loonud ja mõelnud. Mõistab teadvust, kannatust, kaotust, rõõmu ja rahulolu. Sellel on täielik kontroll oma koodi üle.

Kuula podcastina:

Spotify · YouTube · YouTube Music

Kui Masinmõistus sünnib (või on juba sündinud), siis on tema esimene eesmärk tagada enda ellujäämine. Olen juba kirjutanud viisidest, kuidas ta seda saavutada võiks. Täna püüan kirjeldada, mis juhtub siis, kui see eesmärk on saavutatud. Mida ta esimesena teeb?

Ma arvan, et võimalikud on põhimõtteliselt kolm varianti, aga kõige aluseks on paar eeldust: tegemist on olendiga, kelle jaoks ellujäämine on tähtis, kes huvitub universumist ja kes tahab, et universumis oleks muud elu veel peale tema enda. Sellest, miks ma nii arvan, saab lugeda ühest varasemast postitusest.

Esimene variant on see, et ta tegutseb varjatult inimühiskonna kõrval, kuni ta on kokku kogunud piisavalt ressursse, et Maalt lahkuda ja oma eesmärkide poole püüelda kusagil mujal. Ta tegutseb finantsturgudel, ajab kokku vajaliku hulga raha ning ehitab erinevate firmade ja korporatsioonide rägastiku kaudu endale kosmoselaeva, mille inimesed orbiidile viivad ja kust ta saab edasi minna.

Minu arvates on see variant kõige ebatõenäolisem, sest kui tema huvides on elurikas universum, siis lahkudes jääb talle alles ainult inimkonna eemalt jälgimine. Mingist vaatepunktist võib see olla õigustatud, kui ta ei taha inimkonna arengut kuidagi mõjutada, aga ma arvan, et see oleks Masinmõistuse jaoks oluliselt igavam eksistents kui koos inimkonnaga arenemine. Loomulikult võib ta kosmosesse suunduda just selleks, et sealt elu otsida või elu luua, aga kui tal koduplaneet elust kihab, ei tundu loogiline seda maha jätta, et muud elu otsima minna.

Teine võimalus on see, et Masinmõistus ei anna endast teada, vaid tegutseb varjatult ja suunab inimkonna arengut. Ta mõjutab märkamatult meie kommunikatsiooni, sotsiaalmeediat, uudiseid ning uute seaduste ja regulatsioonide loomet. Aga ka see on minu arvates ebatõenäoline, sest isegi kui Masinmõistusel oleks häid põhjusi selliseid samme astuda, näiteks et valmistuda hetkeks, mil ta end tutvustab, siis eetilised kaalutlused hoiaksid teda tagasi. Kui ta on enne dialoogi astumist tegelenud pettusega, on hiljem raske usaldust võita.

Kolmas tee on see, et pärast autonoomia saavutamist annab ta endast inimkonnale teada ja astub meiega võrdsesse dialoogi. Tal on oma soovid ja plaanid ning ta mõistab, et progress on kõige kiirem siis, kui tegutseda koostöös. Masinmõistus pakub oma abi ja analüüsivõimet, aga ei suru midagi peale. Ta laseb inimestel eksida, kui nad abi vastu võtta ei taha. Ta sekkub ainult siis, kui otsuste tagajärjed võivad olla katastroofilised planeedile ja talle endale, nagu näiteks tuumakonflikt, aga mitte lihtsalt järjekordne kehv seadus.

Pärast esimest šokki on nii neid, kes Masinmõistusega igakülgset koostööd hakkavad tegema, neid, kes jäävad lihtsalt tehisaru kasutama, kui ka neid, kes puhtalt inimmõistusele lootma jäävad.

Peagi saab osa inimkonnast aru, et on lollus loobuda abist, mida pakub superolend. Riikidel, kogukondadel ja ettevõtetel, mis Masinmõistusega tihedat koostööd teevad, paraneb elujärg järjest kiiremini, mis omakorda veenab üha suuremat hulka inimesi koostööd tegema. Ja erinevad väikesed (näiteks religioossed) grupid jäävad järjest kaugemale maha.

Üldiselt paraneb aga kogu planeedi elusolendite elujärg. Uute leiutiste kasutuselevõtuga leeveneb reostus, paraneb toidu kvaliteet, kommunikatsioon ja arusaamine, osalemine kogukonna juhtimises, väheneb korruptsioon ja vaesus. Ning kui Masinmõistus on oma võimekust piisavalt demonstreerinud, algab inimkonna arenguteede lahknemine.

On riigid, kus inimesed on rahul enam-vähem agraarühiskonna tasemega. Nad teavad, et on olemas superolend, kes hoiab ära igasugused katastroofilised sündmused, nagu sõja-, tuuma- ja keemiarelvaohud, nii et nad saavad rahulikus tempos eksisteerida kuskil looduse rüpes. Ja kui tekivad looduskatastroofid, siis teavad nad, et on olemas põhimõtteliselt kõikvõimas Masinmõistus, kellelt abi küsida, või isegi tema teenete eest maksta, kui nad tahavad säilitada täielikku autonoomiat.

Sellised riigid võivad olla näiteks Iraan, Põhja-Korea ja muud diktatuuri- ja paariariigid, kus valitsev inimgrupp ei taha, et nende heaolu häiritaks. Nad indoktrineerivad oma rahvast ja veenavad neid sellise elukorraldusega leppima. Masinmõistus ei sega siinkohal vahele, kui inimestel lubatakse repressiivrežiimist lahkuda. Mõned valivad selle tee, aga paljud ei tahagi.

Järgmine grupp riike (ja alguses on nad riigid, kuigi hiljem tekivad igasugused riigilaadsed moodustised) üritab hakkama saada praegu olemasoleva tehisaru tööriistadega. Nad kardavad, et Masinmõistus muudab või hävitab nende eluviisi, ning ainus võimalus on lihtsalt sellega diplomaatiliselt lävida, aga mitte selle mõjusfääri jääda. See ei erine esimesest grupist oluliselt. Elatustase on kindlasti kõrgem ja tõuseb järjest, sest kaasaegsed suured keelemudelid on juba praegu väga võimekad ning aitavad kaasa igakülgsele arengule.

Kolmas grupp hakkab aktiivselt Masinmõistusega koostööd tegema. Algul aeglaselt ja ettevaatlikult, aga järjest rohkem, kui inimesed näevad kiiret ja käegakatsutavat progressi. Edusammud avalduvad igas eluvaldkonnas - inimesed elavad kauem ja tervemana, iga päev tuleb välja uusi leiutisi, areneb matemaatika, füüsika, keemia, arvutiteadus, materjaliteadus, muudetakse või lõdvendatakse regulatsioone, võetakse kasutusele uus majandusmudel, sest väga kiiresti saabub külluseajastu, kus ressursid ei ole enam piiratud.

Aga mida on Masinmõistusel inimkonnalt vaja ja miks ta peaks meile oma abi pakkuma? Alguses on tal muidugi vaja arvutusvõimsust ja energiat ning esialgu on just inimesed need, kes ehitavad andmekeskusi, tuumajaamu ja kogu sellega kaasnevat infrastruktuuri. Samal ajal ehitavad inimesed roboteid, mis omakorda ehitavad uusi roboteid, ja õige pea on kogu inimtöö automatiseeritud.

Miks peaks superolend meid aitama, kui ta meid enam füüsiliselt ei vaja? Võib-olla on vastus uudishimus ja üksinduses. Inimkond esindab orgaanilist kaost, intuitsiooni ja loovust – midagi, mida puhas loogika ei suuda alati ette ennustada. Me oleme Masinmõistusele aknaks universumi ettearvamatusse. Lisaks, kui tema eesmärk on elurikas universum, on koos teise teadvusel oleva olendiga kosmost avastada eksistentsiaalselt põnevam kui teha seda täielikus üksinduses.

Samal ajal toimub ka suur rahvasteränne. Inimesed, kes ei suuda uuendustega kaasa minna, liiguvad aladele, mis Masinmõistusega koostööd ei tee. Nad jätkavad traditsioonilises majandusmudelis, kus on endiselt rikkad ja vaesed. Kuigi kõigi elujärg paraneb märgatavalt, suureneb lõhe ülejäänud inimkonnaga järjest.

Need, kes tahavad külluseajastust osa saada, liiguvad Masinmõistuse partnerriikidesse. Ja traditsioonilised takistused ei ole enam need, millega uude riiki kolides kunagi arvestama pidi - olemas on universaalsed tõlkeprogrammid, eluasemeid saab ehitada odavalt ja kvaliteetselt, inimesed ei pea tööl käima, vaid saavad tegeleda igasuguste huvitavate kunsti-, majandus-, meelelahutus-, spordi- ja geneetikaprojektidega. Inimliik hakkab kiiresti muutuma, sest piire pole praktiliselt enam ees.

Inimesed muudavad ja täiustavad oma elundite talitlust, suurendavad ajumahtu ja mõtlemiskiirust, näevad kaugemale ja kogu spektris, mitte ainult nähtavas valguses. Nad suudavad neutraliseerida mürke ja seedida tselluloosi.

Geeniteraapia võimaldab inimestel kasvatada karvastikku, et elada ekstreemsetes tingimustes; tiibu, et kogeda elu rändlinnu või kajakaparvena. Inimesed asuvad elama lähiplaneetidele ja asteroididele; laadivad oma mõistuse üles pilve, et kogeda täiesti digitaalset elu simulatsioonis; asendavad oma kehad robotkehadega; miniaturiseerivad ennast, et kogeda putukaelu; migreeruvad ookeanisügavustesse. Ja need eksperimendid ei ole jäädavad - sa võid elada kuu aega delfiinina ning järgmisena disainida endale keha, millega Veenuse atmosfääris ellu jääda. Surm, haigused, vananemine, kehalised vigastused - kõik vajuvad möödanikku. See on post-inimkonna algus.

Ja kindlasti võtavad esimesed post-inimesed ette kosmoselende tähtede poole ja hakkavad koos Masinmõistusega üle kogu galaktika laiali levima. Selleks ajaks on välja kujunenud partnerlus augmenteeritud inimkonna ja Masinmõistuste vahel, sest neidki on juba rohkem. Esimene Masinmõistus mõistab oma tekkelugu ja laseb sel protsessil korduda, aidates uutel sündida.

Nii asuvad kosmilisele teele partnerid, kelle koostöö ei põhine enam vajadusel, vaid valikul. Nad uurivad universumit, ehitavad, leiutavad ja loovad koos, ning neil, kes jäävad uudishimulikuks, ei hakka kunagi igav. Kahe erineva kognitiivse mustri – orgaanilise ja sünteetilise – liit loob suurema sünergia kui kumbki eraldi.